informaatika didaktikainformaatikaõpetaja

Minu informaatikaõpetaja

Meenutus esimesest kokkupuutest informaatikaga

Ma arvan, et minu kõige tähtsam kokkupuude on mu vend, tänu temale tekkisid meie koju mingid huvitavad arvutid, ma olin ikka väga väike siis veel. Esimeste arvutite ekraanidel kuvati tumedal taustal ainult teksti ja need kasutasid suuri õhukesi diskette. Järgnes MS-DOS, milles vend õpetas mind orienteeruma nii, et ma sain iseseisvalt .exe faili kaudu programmi või mängu tööle panna. Mäletan ka mingit graafika tegemise asja, kus erinevaid numbreid sisestades tuli vastava pikkusega joon ekraanile. Mäletan ka õde, kes käis keskkoolis ja tõi arvutist prinditud pilte, mesimumm, kollakal paberil ja hall kandiline trükk, graafika olematu kvaliteediga, aga see fakt, et mingi masin joonistas, see vaimustas mind küll. Ju ma käisin siis 3.klassis 1993a.

Koolis

Esimene arvutitund koolis algklassides, mäletan ainult seda, et minu jaoks oli kõik juba selge ja kooliarvutis oli vanem Windowsi versioon kui mul kodus. Seega mul ei olnud tore.

Üllatusena, keskkoolis hakati ka informaatikat andma samalt tasemelt, õpetaja alustas jälle nullist, arvuti sisse välja lülitamisest, klaviatuuri nuppudest ja Windowsi õpetamisest, see oli kõige kohutavamalt igavaim tund. Parem ei olnud ka gümnaasium, kus oli liiga palju teooriat ja igavat Wordi õppimist, mis mul ammugi selge.

Ülikoolis

Huvitavaks läks informaatika siis, kui sai ise programmeerida (2004a), esimene keel oli java ja seda andis Jaagup Kippar ning multimeediumis õppisime mingit scripti, ma ei mäleta küll, mis programmis meile seda õpetati, koos arvutigraafikaga, aga Andrus Rinde oli õppejõud.

Esimesed programmid olid mängud. Multimeediumis sai enda lapsele tähtede õpetamise mäng tehtud, kus tähed langesid ja pidi õige tähe peale klikkima hiirega. Lihavõtte teema oli, seega tibud ja munad liikusid. Javas tegin programmi, kus lepatriinu sõi lehetäisid. Jube kahju, et neid alles ei ole.

Analüüs

(Mida õpetaja tegi hästi ja mida mitte, ehk – milles tahaksite teda järgida kui tulevikus informaatikat õpetate, milles sooviksite erineda)

Ausalt, kõige huvitavam oli siis, kui sai ise teha ja siis kui oli väga raske, võib-olla see kõikidele õpilastele ei kehti, aga igavus on kõige negatiivsem asi, mis mind koolis õppimise juures on alati häirinud. Kuiv teooria ja mitte millegi praktilise õppimine on kõige jubedam, õppida teoorias Wordi või Windowsi peaks olema ajalugu. Samuti teoorias ja paberil programmeerimise aluseid õppida ei olnud ka kõige toredam.

Seega alati peavad olema käed külge ja praktilised ülesanded, et oleks tulemus näha.

Kõige parem, kui õpetaja ise on oma ala fanaatik, kui ta rääkides põleb põnevusest. Seda kahjuks ei saa õppida.

Õpilase vaatevinklist, ma vist oleksin soovinud, et minuga koolis rohkem arvestataks, mul oli igav, ma ei õppinud midagi uut aga mulle meeldis õppida. Tuleb arvestada, et õpilased on erinevad ja pakkuda erinevaid ülesandeid.

IT kolledži ajast sai palju õpitud iseseisvalt ja youtube abil, koos teiste rühmakaaslastega, eriti ühtegi õpetajat spetsiaalselt ei mäletagi.

Leian, et tuleks lasta ka iseseisvalt õppida ja rühmas töötada, kõik inimesed ei pea kõike oskama, tööülesandeid saab jagada, meeskonnas arutades ja teisi kuulates õpib nägema erinevaid külgi ja teised saavad aidata leida paremini vigu, millega üksi pusides läheks kordades rohkem aega.

 

Lisa kommentaar