informaatikaõpetajaõpikeskkonnad- ja võrgustikud

õpikeskkonna ja võrgustiku roll õpiprotsessis

Kui ma loen soovitatud artikleid või raamatuid, siis minu esimene mõte hüppab ikka klassiruumi, kus ma pean õpetama informaatikat põhikooli õpilastele. Ehk siis sooviksin kohe head praktilist nõu, et mida koolis ära kasutada, kas tänane lugemine oli liiga teoreetiline ja abstraktne?

Õpikeskkond mõistena hõlmab kõike, mis mõjutab õppimist ja õpilase arengut. Sõna keskkond ise tähendab seda, et me räägime sellest osast õppimises, mis jääb õpilasest välja poole, see mis ümbritseb õpilast, näiteks klassiruum, õppevahendid, ainekava, mis kirjeldab, mis teadmisi õpilane peab omandama, hindamismeetodid, tehnoloogiad ja õppekorraldus jne. Samas kui me võtame selle mõiste juurde ka vaimne- ja sotsiaalnekeskkond, siis see on midagi, mis mõjutab meid sisemiselt, sest on seotud õpilase omandatud väärtuste, teadmiste ja oskustega ning oleneb sellest, millises keskkonnas on õpilane varem elanud ja õppinud.

Ehk siis laias laastus saab õpikeskkonna jagada kaheks. Üks osa, mida õpetaja väga hästi saab kontrollida ja muuta ja teine osa, see mida mõjutab õpilaste varasem kogemus ja hoiakud, mida nad õpikeskkonnas väljendavad.

Õpikeskkonna kujundamises määrab suuremat osa üldiselt õpetaja, temast oleneb palju – teemad, mida käsitletakse, kuidas klassis istutakse või liigutakse, hindamine, materjalide valik, ülesanded ja arutelud ja vastamine ning e-õppekeskkonnad, mida kasutusele võetakse.

Samas vaatame edasi –  „Eesti elukestva õppe strateegias 2020“ võeti käibele termin „õpikäsitus“ seades eesmärgiks selle muutumise. (https://www.hm.ee/et/opikasitus)

Õpikäsituse muutus tähendab muutusi õppesisus (õppekavades), õppimise ja õpetamise viisides ning õppimises osalejate suhetes. Õpikäsituse kolm olulisemat muutumise suunda on:

  • Konstruktivistlik teadmuskäsitus, mille põhimõteteks on, et õppimine on individuaalne, aktiivne, tegevuspõhine ja toimub konkreetses kontekstis. St mh, et ulatuslikumalt tuleb hinnata ja arvestada õppijate arengutaset ning õpipsühholoogia arenguid.
  • Koostöine õpe seisneb koos tegutsemises ühise eesmärgi nimel, selle juures on oluline nii iga osaleja kui teiste grupiliikmete õppimise maksimeerimine. Koostöine õpe toob kaasa suurema sidususe nii koolis, kogukonnas kui terves ühiskonnas.
  • Autonoomia all mõeldakse liikumist nii kooli, õpetaja kui ka õppija suurema otsustusõiguse ja tegevusvabaduse suunas. Uuringud näitavad, et autonoomsem tegevusmudel toetab kooli head sisekliimat, osalejate sisemist motivatsiooni, on seotud paremate õpitulemuste ja subjektiivse heaoluga, toetades samuti enesejuhtimist ja iseseisvust.” (https://www.hm.ee/et/opikasitus)

Õpikäsituse muutumine on kooli kohanemisviis teisenenud ühiskonna ja töömaailma ootustega ning tehnoloogiliste arengutega. Lisaks tuleneb muutumisvajadus poliitilistest valikutest ehk sellest, millist tulevikku me soovime näha ja kuidas reageerime välismaailmast tulevatele arengutele sh globaalsetele muutustele hariduses. Aineteadmiste ja oskuste kõrval on senisest olulisemaks muutunud aineülesed ja aineid läbivad oskused nagu kommunikatsiooni- ja koostööoskused, oskus teadmisi kriitiliselt valida ja kasutada ning teha informeeritud otsuseid, suutlikkus  töötada erinevates keskkondades ja koos teiste valdkondade esindajatega. “(https://www.hm.ee/et/opikasitus)

Olles ise ka seda usku, et kool peab kohanema meie ühiskonnaga ja õpikeskkond peab muutuma selliseks, mis toetab õpilase autonoomiat, koostööd ning keskenduma tuleviku ühiskonnas vajaminevate oskuste ja hädavajalike teadmiste andmise poole, peab kool suutma pakkuda sarnast õpikeskkonda õpilastele nagu on praegune maailm – kiirelt arenev ja uuenev ning väga palju interneti infomaailmaga seotud. Kuna ühiskond areneb väga kiirelt ja info levib kiirelt, samas osa andmetest ka vananeb kiirelt, mille tõttu raamatute trükkimine muutub mõnes osas täiesti mõttetuks, samas videod ja muud interaktiivsed digitaalsed vahendid on kättesaadavamad, me peame tõdema, et elame digimaailmas, kus kool peab suutma kaasas käia ja suutma luua ka sarnase õpikeskonna, s.t õpikeskkonnas peab olema kasutusel digivahendid ning info peab olema uuenev ning õpilane peab kasutma internetti töövahendina ning muid tarkvarasid õppevahenditena.

Õpikäsitust muutes ja digitehnoloogiaid kasutusele võttes, tuleb aga siiski lähtuda laste arengust, mida nooremad lapsed, seda vähem nad suudavad endale ise autonoomset õpikeskkonda luua ja seda suurem panus on ikka endiselt õpetajal.

Kuid mida iseseisvamaks ja osavamaks lapsed lähevad, seda suuremaks peaks minema õpilase enda vastutus ja tuleks usaldada õpilasi õpikeskkonna kujundamisel. Sest lõppeesmärk on ennastjuhtiv õpilane ja elukestev õpe.

Hetkel on ikka nii, et valdavalt põhikooli õpilane laseb ennast juhtida ja tal puudub oskus ja harjumus iseennast juhtida ja isegi kui talle anda vabadus, midagi loovalt ise teha, siis ta ei ole selle võimalusega harjunud, sest varem on alati antud kindlad instruktsioonid ja valikuid õppimises pole eriti antud ning loovust pigem piiratud.

Seega minu praktiline nõuanne, mida ma artiklite lugemisest sain ongi see, et minul õpetajana on suur vastutus õpikeskkonna ja e-õpikeskkonna loomisel. Vajalike tehnoloogiliste vahendite valimisel ja digiõppevara kasutamisel ning erinevate tänapäeva ühiskonna elementaarsete digioskuste õpetamisel, mina muudan õpikäsitust ja saan aidata õpilastel olla autonoomsem ja enesejuhtimist ning koostööd soodustavam, juhul kui minu valitud vahendid, seda võimaldavad. Ma saan teatud ulatuses jätta vabadust, kuid pigem, tuleks vältida segadust liiga paljude erinevate vahendite kasutamisel samaaegselt. Silmas tuleb pidada ka tehnoloogia arengut, et need vahendid, mida kasutatakse võivad väga kiirelt ka kaduda kasutusest uue ja parema tehnoloogia saabudes.

Ise pooldan väga avatud õppe põhimõtet ja arutelude tekitamist ja õpilaste panustamist e-õpikeskonna sisuloomisesse ning vabade vahendite ja tarkvarade tõhusat kasutamist. Näen positiivset mõju õppimisele õpilaste, õpetajate ja kogukonnavahelise võrgustiku tugevdamisel ja ka virtuaalsete võrgustike õppimiseks kasutamisel. Need võivad olla suletud grupid inimestest, keda sa tead ka füüsilises maailmas või mingid eriala grupid ülemaailma erinevatest nurkadest kokkusaanud eriala spetsialistidest, näiteks prgrammeerimise õppimisel on foorumid nr 1 õppimise koht. Samuti on mul endal väga palju kasu facebooki gruppdest, kus robootikaringide juhendajad, kes on nagu virtuaalne kogukond inimestest, kes soovivad üksteisele olla toeks ja jagavad häid ideid.

Õppijana on tulnud kasutada ajaveebipidamist, wikipedias aine konspekti ja rühmatööde arengu ülevaade ja esitluse tegemist, moodle keskkonda, muid õppeinfosüsteeme materjalide kättesaamiseks ja administratiivsetes küsimustes. Sellele on lisandunud e-didaktikum, millel on postiivseid kui ka mitte nii hästi välja kukkunud osi. Oma eelistus pole veel väljakujunenud.

 

 

Lisa kommentaar